Inimestel läbi viidud uuringutes on otseselt ja korduvalt tõestatud, et ipamoreliin vallandab kiire, annusest sõltuva kasvuhormooni impulsi. Siinkohal tuleb aga esile oluline ja sageli tähelepanuta jäetud aspekt. Üheski käesolevas uurimissarjas tuvastatud avaldatud inimkatses ei mõõdetud otseselt IGF-1 tasemeid isikutel, kes said spetsiifiliselt ipamoreliini. See tähendab, et levinud eeldus, et ipamoreliin tõstab IGF-1 taset kindlalt samamoodi nagu CJC-1295, põhineb kaudsel järeldusel, mitte otsesel kinnitusel.
Kas ipamoreliin suurendab IGF-1 taset?
Usaldusväärne, tõenditel põhinev vastus nõuab siin teatud ettevaatlikkust. Tegelikult mõõdetud tulemuste ja üldiselt eeldatava vahel on märkimisväärne erinevus. Peamine ipamoreliini farmakokineetiline uuring inimestel kasutas viie infusioonitasemega kasvava annuse uuringu disaini tervetel meessoost vabatahtlikel. Uuringus mõõdeti kahte konkreetset näitajat: ipamoreliini kontsentratsiooni veres ning sellest tulenevat kasvuhormooni vastust. Uuringu avaldatud metoodika ja tulemused kirjeldavad „ipamoreliini ja kasvuhormooni kontsentratsioonide” mõõtmist. Selles uuringus ei ole ühtegi viidet IGF-1 mõõtmisele [1]. See on oluline, kuna kasvuhormoon ja IGF-1 on seotud, kuid eraldiseisvad näitajad. Kasvuhormoon vabaneb vahetult ja kiiresti. IGF-1 toodetakse hiljem maksas vastusena kasvuhormooni signaalile, tõustes üldjuhul järk-järgult ja püsides kauem.
Kuna ipamoreliini enda põhiline kliiniline uuring inimestel mõõtis otseselt kasvuhormooni, kuid ei esitanud andmeid IGF-1 kohta, ei saa käesolevas artiklis kindlalt väita, mitmekordselt täpselt kasvab IGF-1 tase ega kui kaua ipamoreliini poolt põhjustatud IGF-1 tõus kestab – nii nagu seda saab teha CJC-1295 puhul, mille kohta sellised andmed tegelikult olemas on [2].
Üldise endokrinoloogia põhjal on mõistlik eeldada, et ühend, mis usaldusväärselt tõstab kasvuhormooni taset, tõstaks järgnevalt ka IGF-1 taset. Seda oodatavat mõju ei ole aga siin läbivaadatud kirjanduses otseselt kinnitanud ükski spetsiaalselt ipamoreliinile pühendatud uuring, milles mõõdeti IGF-1 taset inimestel. See on tõeline lünk, mida tuleks selgelt esile tuua, mitte aga tähelepanuta jätta.
IGF-1 LR3 puhul tasub selgitada, et tegemist on täiesti teistsuguse ühendiga. Erinevalt ipamoreliinist, mis stimuleerib kasvuhormooni tootmist, on IGF-1 LR3 modifitseeritud, pikema toimeajaga vorm IGF-1-st. Seda manustatakse otse, selle asemel et stimuleerida organismi tootma oma IGF-1-i. See teeb selle toimemehhanismilt ipamoreliinist erinevaks. Käesolevas ülevaates ei leitud ühtegi avaldatud uuringut, milles neid kahte ühendit otseselt võrreldaks.
Kas ipamoreliin suurendab kasvuhormooni impulside sagedust?
Inimestel läbi viidud uuringute põhjal on tõestatud, et ipamoreliin vallandab iga annuse järel üheainsa, selgelt määratletud kasvuhormooni impulsi. See ei suurenda organismi loomuliku pulsseeriva rütmi aluseks olevat sagedust manustamisperioodi jooksul. Põhjalik farmakokineetiline uuring näitas, et ipamoreliin põhjustas pärast manustamist „üheainsa kasvuhormooni vabanemise episoodi”. Kontsentratsioon saavutas maksimumi umbes 0,67 tunni pärast ja langes tagasi tühisele tasemele umbes 6 tunni pärast. See oli ühtlane kõigi viie uuritud annustaseme puhul [1]. See näitab, et ipamoreliin vallandab ühe kasvuhormooni impulsi manustamise kohta, mis sõltub selgelt annusest. Uuringumudel arvutas välja, et kasvuhormooni maksimaalse stimuleerimise poole saavutamiseks vajalik kontsentratsioon on 214 nanomooli liitri kohta. Samuti arvutati välja kasvuhormooni maksimaalne tootmismäär, mis on 694 millirahvusühikut liitri kohta tunnis [1].
See, mida need uuringud otseselt ei selgita, on see, kas korduv manustamine aja jooksul – st päevade või nädalate kaupa – muudab organismi loomulike kasvuhormooni impulside aluseks olevat sagedust. See erineb lihtsalt täiendava impulsi lisamisest iga annuse manustamise hetkel. Tegemist on keerulisema ja pikaajalisema küsimusega. Selle uurimiseks oleks vaja teistsugust uuringut – mis jälgiks impulsside mustreid pikema aja jooksul korduva manustamise korral –, mitte ühekordse annuse ja kasvava annuse uuringut, mida on kasutatud olemasolevates alusuuringutes.
Seda arvesse võttes tuleks väiteid, milles kirjeldatakse ipamoreliini kui kasvuhoormuse üldist „pulssisagedust” suurendavat ainet ajaliselt tuleks mõista mõistliku, kuid mitte täielikult kinnitatud laiendusena hästi dokumenteeritud andmetest ühe impulsi kohta pärast ühekordset annust – mitte otseselt tõestatud pikaajalise avastusena.
Kas ipamoreliin parandab und?
Üheski käesoleva artikli jaoks läbivaadatud retsenseeritud kirjanduses leitud uuringus ei mõõdetud otseselt une kvaliteeti, uinumist, une struktuuri ega subjektiivseid une tulemusi ipamoreliini kasutajatel. See jääb valdkonnaks, kus puuduvad otsesed kliinilised tõendid, sarnaselt CJC-1295 puhul kirjeldatud mustrile, mida on käsitletud mujal selles sarjas. Pakutud seos põhineb inimese füsioloogia hästi väljakujunenud üldpõhimõttel. Kasvuhormoon vabaneb loomulikult suurimate impulssidena sügava aeglase laine une ajal. Seda seost on juba ammu dokumenteeritud une endokrinoloogiat käsitlevates uuringutes üldiselt.
Kuna ipamoreliin vallandab usaldusväärselt kasvuhormooni impulsi üsna kiiresti pärast manustamist, saavutades maksimumi umbes 40 minuti pärast ja taandudes mõne tunni jooksul [1], on mehhanistiliselt tõenäoline, et enne magamaminekut manustamine võiks mingil moel mõjutada seda loomulikku, unega seotud hormoonirütmi. See on tõenäoliselt aluseks levinud soovitusele manustada ipamoreliini õhtul.
Üldises füsioloogias peituv tõenäosus ei ole siiski sama mis kinnitatud avastus. Üheski kontrollitud uuringus ei ole tegelikult mõõdetud, kas ipamoreliin aitab inimestel kiiremini magama jääda, sügavamalt magada või kas nende une kvaliteet üldse muutub. Väited une parandamise kohta tuleks mõista kui mõistlikku järeldust kasvuhormooni ja une üldisest bioloogiast, mitte aga ipamoreliinile spetsiifilisi otseseid tõendeid.
Praeguste tõendite piirangud
Ipamoreliini võime vallandada kiire, annusest sõltuv, ühekordne kasvuhormooni impulss on hästi dokumenteeritud inimestel läbi viidud otseste farmakokineetiliste uuringutega [1].
See, mida nendes samades põhiuuringutes ja käesoleva artikli jaoks läbi vaadatud laiemas kirjanduses tõepoolest puudub, on IGF-1 taseme otsene mõõtmine pärast ipamoreliini manustamist. Samuti puuduvad uuringud, milles analüüsitaks, kas korduv manustamine muudab ajas aluseks olevat impulsside sagedust, erinevalt ühe impulsi tekitamisest ühe annuse kohta, ning puuduvad ka kontrollitud uuringud, milles mõõdetaks une tulemusi.
Need kajastavad tõelisi, konkreetseid lünki tõendusmaterjalis, mitte kindlaks tehtud fakte. Lugejad peaksid suhtuma ettevaatusega allikatesse, mis esitavad IGF-1 taseme tõusu või une parandamist kui just ipamoreliinile omaseid kinnitatud avastusi.
Vastutusest loobumine
Ipamoreliini ei ole heaks kiitnud Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiamet (FDA), Euroopa Ravimiameti (EMA) ega ühegi samaväärse reguleeriva asutuse poolt heaks kiidetud ühegi inimeste juures kasutatava rakenduse jaoks, sealhulgas une parandamiseks või IGF-1 taseme tõstmiseks. Seda ei toodeta ega müüda kvaliteedi- ja ohutusjärelevalve all, mis kehtib heakskiidetud ravimite puhul. Käesolevas artiklis esitatud teave põhineb varajases staadiumis olevatel farmakokineetilistel uuringutel inimestel ja endokrinoloogia üldpõhimõtetel ning ei tõesta, et ipamoreliin tõstaks IGF-1 taset või parandaks une kvaliteeti inimestel. Käesolev artikkel on mõeldud üksnes üldiseks hariduslikuks ja teavitavaks otstarbeks, kajastab artikli kirjutamise ajal avaldatud teaduskirjanduse seisukohti ega kujuta endast meditsiinilist nõuannet. Ühtegi käesoleva artikli sisuosa ei tohi tõlgendada soovitusena ipamoreliini kasutamiseks, hankimiseks või manustamiseks.
Viited
[1] Gobburu, J. V., Agersø, H., Jusko, W. J. ja Ynddal, L. (1999). Kasvuhormooni vabastava peptiidi ipamoreliini farmakokineetiline ja farmakodünaamiline modelleerimine inimvabatahtlikel. Farmatseutilised uuringud, 16(9), 1412–1416. https://doi.org/10.1023/a:1018955126402
[2] Teichman, S. L., Neale, A., Lawrence, B., Gagnon, C., Castaigne, J. P., & Frohman, L. A. (2006). Kasvuhormooni (GH) ja insuliini sarnase kasvufaktori I sekretsiooni pikaajaline stimuleerimine CJC-1295 abil, mis on kasvuhormooni vabastava hormooni pika toimeajaga analoog, tervetel täiskasvanutel. Journal of Clinical Endocrinology & Metabolism, 91(3), 799–805. https://doi.org/10.1210/jc.2005-1536